Eesti riiki ettevõtted ei huvita
Eesti riik on ostustanud, et kuna töötuid eestlasi tekib koondamiste käigus järjest juurde, siis hetkel veel kehtivaid ajutisi võõrtööjõu töölubasid ei pikendata. Ettevõtetele soovitatakse puuduvad töötajad leida koos Töötukassaga.
See on järjekordne valitsuse saavutus ettevõtete “aitamisel”. Olulisemad read varasemalt välja kuulutatud meetmetest on 2 miljadri euro ulatuses on maksuvõla ajatamine, II samba maksete ajutine peatamine, KredExi käendus, KredExi käibelaen, KredExi investeerimislaen, Eesti Töötukassa tööturuteenus vähenenud töötasu toetamiseks kuni 70% või 1000 eurot bruto ning esimese kolme haiguspäeva hüvitis.
Palga toetus
Nimetatud meetmetest on lisaks kolme esimese haiguspäeva hüvitisele ainukene reaalset raha turule tagasi andev meede vähenenud töötasu toetus 70% protsendi ulatuses maksimaalselt 1000 eurot bruto. 2019 aasta mediaanväljamakse oli statistikaameti andmetel 1100 eurot. Seega aitab antud meede säilitada kuni 70% töötasust vaid lähemale poolt kõigist Eesti töötajatest kuigi töötasu on neil vähenenud olulisel määral just valitsuse tegevuse tõttu. Seejuures pannakse ettevõtetele endiselt kohustuseks tasuda töötajale vähemalt 150 eurot.
Laenude käendus Kredexi poolt
1 miljardi euro suurune laenude käendus on riigi jaoks võimalik kulu tulevikus. Seejuures käendus ei ole ettevõttele tasuta. Selle eest küsib riik 1% ja seega võib antud meede kujuneda kokkuvõttes riigi jaoks hoopis tuluks mitte kuluks. Selle meetmega aidatakse eelkõige pankasid, kes on nii riigi kui ka ettevõtted sundolukorda pannud. Riik peaks pakkuma käendust tasuta ning tegema selle nimel pankadega koostööd, et ei tekiks laenude kergekäelist tagasikutsumist.
Maksuvõlgade ajatamine ja II samba sissemaksed
Maksuvõla ajatamine on ettevõtete jaoks intressivaba vaid kaks kuud. Maksud tuleb ettevõtetel lõpuks ikkagi tasuda ning praeguse seisuga tuleb kahe kuu möödudes hakata ka intresse maksma. II samba sissemaksete kohustus peatatakse nii töötajate kui ka riigi jaoks, mis valitsuse liikmete sõnul säästab riigi jaoks 400 miljonit. See on muidugi positiivne, et riik raha kokku hoiab, aga kas see on kõige õigem koht? Kas ei peaks otsima kokkuhoiukohti, mis ei tule inimeste tulevaste pensionite arvelt? Ootus riigile on see, et maksude ajatamine on intressivaba sama kaua, kui kehtivad piirangud ettevõtlusele ning II samba sissemaksete kohustus peatatakse töötajate kuid mitte riigi jaoks.
Kredexi käibe- ja investeerimislaenud
KredExi käibe- ja investeerimislenud on aga riigi jaoks tuluallikas. Laenu antakse 4% eest ja see ei ole arvetsades kehtivat baasintressi sugugi madal. Nimetatud laenumeetmete puhul on tuleb vastuolu riigi ja ettevõttete huvide vahel eriti teravalt esile. Riik ei anna viirusega seotud piirangute kestvusele mingeid siduvaid tähtaegu ega progrnoose. Ei ole selge, milline peab olema viiruse leviku olukord, et piirangud kaotatakse. Samas on väga selge, kui palju maksab ettevõtte jaoks võetav laen. Kas ettevõte peaks võtma laenu, kui tuleviku osas on teada kulude pool, aga tulude poole taastumine täiesti ebaselge? Iga ettevõtte olukord on ainulaadne, kuid ilmselt on enamiku ettevõtete jaoks tellimuste mahu taastumine suure küsimärgiga. Ettepanek: riik peaks andma laenu, kuid seda tuleks pakkuda intressivabalt.
Juhatuse liige vastutab isiklikult
Lisaks peab ettevõtte juhatuse liige arvestama sellega, et kui praeguses olukorras langetab otsuse võtta laenu, siis hiljem, kui võetud laen ei taga eesmärki, on pankrotihalduril õigus keerata sellises olukorras juhatuse liikme laenu võtmine ettevõttele tema isiklikuks vastutuseks. Seega juhatuse liige vastutab oma varaga tehtud laenuotsuse summa ulatuses.
Välistööjõu piirangud
Välistööjõuga seotud piirangud seavad ohtu paljud tööstus-, põllumajandus- ja muud ettevõtted. Tööstussektor nõuab selgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja kui juba töötav inimene on välja koolitatud, siis uue inimese töölevõtmine vajab õpet. Tihtipeale ei piisa sellest, et näidatakse ära, kuidas pidi silgud karpi laduda. Võõrtööjõu töölevõtmiseks oli ju põhjus – üheks neist kindlasti kvalifitseeritud tööjõu puudus. Uue tööga kohanemine ja ümberõpe nõuab ettevõttelt nii aja kui rahalisi ressursse, mida praeguses raskes seisus napib enamus ettevõtjatel. Seejuures ei pea riik paljuks paluda ettevõtetelt pärast töösuhete lõpetamist aidata kaasa välismaalaste koduriiki tagasipöördumisele.
Välistööjõu väljasaatmine mõjutab ka kinnisvara
Nüüd jõuame minule südamelähedase üürikinnisvara valdkonna juurde. Lisaks viirusega seonduvale kaudsele kahjule, saab üürikinnisvarasektor riigilt tänu välistööjõupiirangutele ka otsese löögi. Kahjuks puuduvad selle kohta täpsed andmed, kuid võib julgelt spekuleerida, et lõviosa välistööjõust elab mitte ostetud vaid üüritud pindadel. Nüüd, kus ettevõtted ei saa enam välistööjõudu rakendada kaob vajadus ka üüripindade järele. Üürikinnisvarainestoritel, kes on investeerinud just sellesse segmenti seisavad ees rasked ajad. Tootmisettevõtted, kes on ise kinnisvarasse investeerinud, et välistöötajaid majutada, on ilmselt samuti keerulises olukorras.
Kaudselt võib see mõjutada ka teisi soodsama hinnaklassiga üürikorterite omanikke, sest kui konkreetsele sihtgrupile suunatud üüripinnad jäävad tühjaks, siis kinnisvara omanik teeb oma ärimudelis korrektiivid ja lisab konkurentsi portaalidesse, mis niigi on juba täitunud airbnb korterite pikaajalise üüriplaanile üleminejatest.
Kuna voodikohtade või tubade üürimine korteris on suurema tootlusega kui privaatse korteri üür, siis ei pruugi kinnisvara omanikul ressurssi jätkuda, et enda kohustusi täita. Samuti ei pruugi kõik üüripinnad olla kergesti muudetavad sellisteks, mille järgi turul nõudlust on. Seetõttu hakatakse otsima üüripindade realiseerimisvõimalusi. Hetkel aga on kõik äraootaval seisukohal ja kinnisvara ei ole kindlasti praegu likviidne vara. Loomulikult oleneb hinnast, aga müüja ei pruugi lihtsalt saada väga soodsalt seda müüa, sest kohustused võivad olla varal suuremad kui tema väärtus.
Praegu on erandiks toodud võõrtööjõud, kelle tööandja maksab töötasuks vähemalt kaks Eesti keskmist brutopalka ehk vähemalt 2814 eurot või nad peavad töötama iduettevõtetes. Selliste töötajate hulk ei ole suur ja olulist leevendust erand sektorile ei paku. Siiski loodan, et sedagi erandit ei kaotata, kuna nende töötajate kvalifikatsiooni on Eesti riigi ettevõtetele väga vaja ning praegusel hetkel tööta jäänud teenindussektori inimesi ei saa üle öö näiteks headeks programmeerijateks koolitada.
See probleem aina kumuleerub, sest peale töölubade pikendamisest keeldumise, ei lubata ka uut võõrtööjõudu sisse tuua isegi mitte kohustusliku karantiiniaja võimaldamisega. Taotlusi võib küll esitada, aga neid ei menetleta.
Kokkuvõtteks
Riigi meetmed näitavad selgelt, et meie riigivalitsejad ei tunne endal olulist vastutust tekkinud olukorra ees, kuigi need on just nimelt riigi otsused, mille pärast teenindusettevõtted ei saa kliente teenindada ning põllumajandus-, tööstus- jt sektorid kaotavad nii töötajaid kui kliente. Mõnda otsust vaadates tundub, et ei soovita ettevõtteid aidata vaid püütakse nende arvelt riigikassat täita. Riik lubab abi, aga kriisis nähakse hoopis soodsat võimalust poliitilise agenda täideviimiseks ning valitsus meenutab koera, kes pidevalt naeratades, jätkuvalt hammustab.
