Valgustusajastu tänapäeval – ELU


Appi, mis toimub?


Praeguses ebakindlust täis maailmas tundub, et ühiskonnagruppide vahel toimub aina suurem lõhestumine, sõnavabadus väheneb, vihakõne vohab, õigusi piiratakse, rüüstamised, kuri hiina viirus ning ennast täis ignorantsed poliitikud hävitavad viimasegi lootuse helgele tulevikule. Ühed ei salli homosid, teised vihkavad sallimatuid; kellegi jaoks on abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vaheline liit, keegi arvab jällegi, et abielluda võivad kõik läbisegi ning mõisted mees ja naine ei ole bioloogiaga kuidagi seotud ja on kõigest „social construct“; on neid, kes arvavad, et Eesti on ainult eesti keelt kõnelevatele inimestele ja on neid, kes leiavad, et Eesti kooli direktorid ei peagi eesti keelt mõistma, rääkimata selle rääkimisest. Selline keskkond paneb mõtlema, et prohvetitel ikkagi oli õigus ja “maailm lähebki hukka”.

2018.aastal ilmus Steven Pinkeri raamat Enlightenment Now, milles ta annab hinnangu inimkonna arengule aastasadade ja tuhandete vältel ning teeb seda lähtudes valgustusajastu põhimõtetest, milleks on teadus, mõistlikkus ja humanism. Nendest lähtudes peaksime oma seisukohti põhjendama eelkõige faktide ja loogika abil, mitte tunnetega. Ta käsitleb selles raamatus meid kõik puudutavaid olulisemaid näitajaid. See on väga värskendav ja huvitav lugemine kogu praeguse taustsüsteemi raames. Esimene näitaja, mida Pinker uurib, on inimese sünnihetkel keskmiselt elada jäänud aastate arv ehk oodatav eluiga. Püüame selgusele jõuda, milline on olukord taasiseseisvunud Eestis?

Inimeste oodatav eluiga pikeneb

Statistikaameti andmetel oli 2019.aastal inimese oodatav eluiga 78,82 aastat. Seejuures naistel oli see 82,8 ja meestel 74,4 aastat. Põhjustesse siinkohal pikemalt ei süvene, kuid naiste võrdõigusluse eest võitlejad võivad rõõmustada – naisena sündides on oodata 8,4 aastat pikemat eluiga. Põhjust rõõmustamiseks on siiski ka tugevama soo esindajatel, sest alates taasiseseisvumisest, mil oodatav eluiga oli keskmiselt 69,71, on meeste ja naiste oodatav eluiga keskmiselt pikenenud enam kui 9 aastat. Alloleval graafikul näeme, et positiivne muutus ei ole olnud ühtlase tõusuga ja vahetult iseseisvuse väljakuulutamisele järgnenud langes näitaja neli aastat järjest:

Suured ja kiired muudatused ühiskonnas on (lühikeses perspektiivis) oodatavale elueale negatiivse mõjuga. Muudatuste ja kaasajastamiseta ei saa olukord paraneda, kuid peaksime meeles pidama, et tehes reforme liiga kiiresti ja liiga suurelt on alati oht soovimatutele tagajärgedele ja tihti ei suuda me neid ette näha.

Beebide ja laste edulugu

Liina Hallik kirjutas 22.10.20 Postimehes eestlaste oodatava eluea pikenemiste põhjustest ja toob näiteks vähenenud surmad autoõnnetustes, väheneva alkoholitarbimise ja suitsetajate arvu, enesetappude arvu languse. Kahtlemata on kõigil nimetatud surma põhjustel mõju, kuid pigem mõjutavad nimetatud põhjused tervena elatud aastaid. Artiklis jääb mainimata ajalooliselt suurim mõjutegur, milleks on vastsündinute ja laste surmad. Ühe suitsetaja surm 65 aastasena mõjutab oodatava eluea näitajat kordades vähem, kui ühe beebi surm paari päeva vanusena. Steven Pinker möönab oma raamatus Enlightenment Now, et suurim mõju pikenevale elueale on vastsündinute ja laste suremuse vähenemisel.

Eesti andmed kinnitavad seda – kõrghetkest aastal 1992 kui 0-6 päeva vanusena suri 185 last, on see arv langenud 37 korda ja 2019 aatal suri vaid 5 beebit:

Surmade absoluutarv on lapse saamist kaaluvate vanemate jaoks võibolla raskesti hoomatav. Ehk on informatiivsem vaadata sündide ja surmade suhtarvu:

Madalseisust aastal 1992, mil 1000 sünni kohta suri 10,26 last, oleme eelmisel aastal jõudnud vaid 0,355 lapse surmani aastal 2019. Loodame, et see positiivne areng annab kõigile praegustele ja tulevastele vanematele, kes kaaluvad perelisa, julgust võtta vastu positiivne otsus.

Olulist surmade langust on näha ka kõikide 0-14 aastaste laste seas. Selle vanusegrupi surmad on vähenenud enam kui 10 korda:

Meie peres kasvab kolm last ja oleme südamest tänulikud kõigile arstidele, kes on aidanud meid ja meie lapsi. Tuleb tunnistada, et ennem nende andmetega tutvumist tundus lapse ellujäämine iseenesest mõistetavana. Tulevaste vanematena ei andnud me endale aru ega osanud hinnata, et meie vastse beebi surmaoht on vähenenud 1%-lt tasemele 0,036% ehk 28 kordselt. Mainime, et jahimees-korilaste aegadel suri viiendik kõigist lastest esimese eluaasta jooksul ning pooled lastest surid enne täiskasvanuks saamist. Oleme veendunud, et Mart Helme ja tema mõttekaaslaste püüdlused põhiseadust ümbersõnastada ei anna tõuget eestlaste rahvaarvu kasvule. Positiivses suunas muutuva olukorra teadvustamine vastsündinud laste ellujäämise osas peaks seda tegema küll.

Vanematel inimestel on põhjust ka enda üle rõõmustada

Oodatav eluiga ei ole paranenud ainult tänu vastsündinute ellujäämistõenäosuse tõusmisele. Allolevas tabelis on näha, kuidas aastate jooksul on kasvanud oodatav eluiga 40-70 aastaste jaoks:

Kui 40 aastane inimene võis aastal 1994 arvestada keskmiselt veel 31,04 eluaastaga, siis 2019.aastal oli see näitaja 39,95 aastat. Olukord on paranenud ligi 29%. Kõige enam on meditsiini ja muudest positiivsetest arengutest võitnud antud võrdluses 70 aastased, kelle jaoks oodatava eluea absoluutväärtus on kasvanud 11,05 aastalt 15,23 aastale ning suhteline kasv on koguni 37,8%.

Sant ka elab, aga mis elu see on…?

Kuid mis mõtet on pikemal elueal, kui lisanduvad aastad on põdur eksistents tänu ravimite või seadmete abil elus püsimisele? Ilmselt on selline küsimus moel või teisel lugejale tuttav. Ka siin näitavad andmed seda, et me mitte ainult ei ela pikemat aega, vaid oleme seda tehes tervemad. Selle väite juures tuleb tõdeda, et aastad pole vennad ja näiteks aastal 2018 oli kõnealune näitaja võrreldes aastaga 2017 languses. Meie eesmärk on siiski jälgida pikemat trendi ning selle jaoks vaatame muutust tervikuna alates aastast 2004, mille kohta meil on esimesed andmed. Et andmeid oleks lihtsam lugeda, on allolevale graafikule lisatud trendijooned, mis on kõigi vanusegruppide jaoks positiivse tõusuga:

Statistikaametil on andmed elada jäänud eluaastate kohta ka hariduse järgi. Korrelatsioon ei tähenda tingimata põhjuslikku seost, kuid tõsi on, et kõrgharidusega inimeste oodatav eluiga on kuni 10 aastat pikem võrreldes keskmise ja põhi- või madalama haridusega inimeste elueaga. Naiste puhul on 2018.aasta näitajad vastavalt 85,9 , 82,9 ja 77,2 aastat. Meestel 78 , 73,8 ja 67,9 aastat. Tasub koolis käia!

Kokkuvõtvalt

Meie, eestlased, oleme väike rahvas, kelle potentsiaal rahvaarvu kasvamisele on suur. Meie suures osas tühi väike maa tuleb täita hästi haritud laste, lastelaste ja lastelaste lastega!

Valgustusajastu tänapäeval artiklite sarjas on plaanis vaadata inimkonna arengut puudutavaid olulisi teemasid Eesti rahva seisukohast. Järgmises artiklis vaatame, mida räägivad andmed Eesti rahva tervise kohta laiemalt.

0 vastus(t)

Lisa kommentaar

Tahad diskuteerida?
Tunne vabalt oma mõtteid jagada!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

3 × 1 =