Ehitusplatsi järelevalve

Täna ilmus Äripäeva Ehituse kuukiri ja seal on üks artikkel, mis räägib riigi plaanist ehitajate tegevusel teravamalt silm peal hoida. Nimelt Maksu- ja Tolliamet, Politsei- ja Piirivalveamet ning Tööinspektsioon plaanivad võitlema hakata ehitussektori käibemaksupettuste ja ebaseadusliku võõrtööjõu kasutamise ning ümbrikupalga maksmise vastu.

Selleks valminud kava paneb igale suuremale ehitusplatsile kohustuse registreerida kõigi platsil käijate nimed ja edastada nende tööplatsil viibimise aeg kesksesse riiklikku andmebaasi. Selle kohta saab rohkem infot lugeda Äripäevas ilmunud artiklist siit.

Ka minult paluti selle kohta kommentaari ning lisan siia oma arvamuse, mis trükiti ära tänases Ehituse kuukirjas:

Selle idee kasulikkus ei seisne mitte ainult riiklike institutsioonide ülevaates, vaid ka õiglases töö hinnas. Need ettevõtted, kes tasuvad õiglaselt makse vs need, kes kasutavad maksudest kõrvalehiilimisi, ei ole võrdses konkurentsipostistioonis.

Küsimus on nüüd selles, kuidas seda probleemi lahendama hakata. Meie kui peatöövõtuettevõte oleme rohkem pööranud tähelepanu alltöövõtjate ehitusmeeste turvalisusele – meie fookuses on olnud kohustus kanda turvavarustust ja koristada enda järelt keskkonnareostust tekitamata. Eeldades, et kui inimesed käivad tööl ja teevad oma tööd hästi, siis neid tasustatakse ka alltöövõtjate poolt vastavalt. Kuna alltöövõtjate arved on olnud suuremad kui 1000 eurot, siis on ka maksutulu deklareeritud.

Kui väljapakutud süsteemi kasutama hakata, tekib koheselt küsimus, miks mina ehitustöötajana pean olema nõus, et keegi registreerib iga minu käiku ja edastab selle riigile? See on selgelt jälgimistegevus.

Juba tavalises tootmishoones on tehniliselt sellist jälgitavust keeruline luua. Sul peab olema terve objekt piiratud. Süsteem peab välistama olukorra, kus üks teeb ukse lahti ja 20 selli läheb sisse. Vanglas on seda võimalik välistada, ehitusobjektil aga väga keeruline. Ehk siis millised nõudmised on seatud sellele elektroonilisele läbipääsusüsteemile? Kas järgmisena paneme ka näotuvastuskaamerad?

Põhimõte on selles, et kes tahavad petta, leiavad sellise süsteemi puhul kindlasti võimaluse, kes aga teevad asju ausalt, siis nende jaoks kulud suurenevad. Vigu ja pettusi välistava süsteemi ülespanek on kindlasti kulukas ja praegu väljatoodud numbrid ei kajasta seda õiget hinda ligilähedalegi.

Lisaks, miks siis piirduda ainult ehitus- ja metallitööstusega? Õmblustööstuses on näiteks palgad väga madalad, seal on suur oht, et konkurentsis püsimiseks üritatakse maksudest kõrvale hiilida. Ja kui juba laiendame reegleid metalli- ja õmlustööstusele, siis miks piirangud ainult neile rakendada? Riigitöötajatele võiks ju ka need rakendada – kas nad ikka viibivad oma töökohal kaheksa tundi. Üks asi on see, et me ei tea, kui palju keegi makse maksab, aga teistpidi peame kontrollima, et töö saaks tehtud ja inimesed viibiksid tööl. Maksumaksja on ka huvitatud, et tema raha ei makstaks põhjendamatult palkadeks välja.

Kokkuvõttes ei tohiks tekitada järjekordselt olukorda, kus oli hea ning õilis plaan, aga välja tuli “nii nagu alati”, ehk süsteem ei täida oma eesmärki.

0 vastus(t)

Lisa kommentaar

Tahad diskuteerida?
Tunne vabalt oma mõtteid jagada!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

eleven + six =